Kokeshi Joruri “Hanako Omuko-san” [sponsoreeritud etendus]

2011. aastal. Unustamatu aasta araablastele ja jaapanlastele. Suur Ida-Jaapani maavärin.

Araabia kevad. See juhtus samal aastal. Bouazizi, noormees, kes süütas end Tuneesias. Minamisanriku tsunamis hukkunud naine Hanako. mõlemad ettenägematud õnnetused. kaotatud elusid.

Noormehe teekond abikaasa otsinguil. Lugu, mis palvetab nende hinge eest.

Originaal/stsenaarium: Makiko Sakurai

Välimus

Makiko Sakurai (laulb, räägib)

Shiobara Niwa küla (Nagauta, jutuvestmine)

Kineya Asakichi (shamisen)

Junzo Tateiwa (Darbukka, Rec)

●Tervitused

2011. aasta oli paljudele Jaapani elanikele meeldejääv, 11. märtsil toimus Suur Ida-Jaapani maavärin.

2011. aasta oli ka aasta, mil Tuneesias noormehe enesesüütamisest alguse saanud jasmiinirevolutsioon levis Liibüasse, Egiptusesse, Jordaaniasse, Süüriasse, Põhja-Aafrikasse ja Lähis-Idasse.

See suursündmus nõudis ka paljude inimeste elusid.

Saates "Hanako no Omuko-san" astuvad üles kaks noort inimest. "Hanako" on tüdruk, kes helistas poolkella, et öelda inimestele, et tabas tsunami. "Hanako emal" oli politsei poolt hävitamisel puu- ja juurvilju müüv müügilett. Noormees, kes pani end põlema. Nad kohtuvad hauataguses elus, "Netherworldis" ja on õnnelikult ühendatud.

Peamiselt Yamagatas on komme nimega "Mukasari Ema", kus vallalise mehe ja naise lahkumisel joonistatakse väljamõeldud peigmees ja pruut ning pühendatakse templile ema, mis kujutab lahkunu pulmatseremoonia stseeni.

See komme sündis vanemate usust, et abiellumine on inimese jaoks kõige hiilgavam ja soodsaim sündmus. Tegin selle töö leinava pere sooviga teha lahkunule võimalikult hea meel.

Alates 2011. aasta sündmustest tahaks seda teost esitada lootusega, et nii lahkunu kui ka elavad saavad üheskoos terveks ja saavad edasi liikuda.

Makiko Sakurai

●Kokkuvõte

Tohokus (peamiselt Yamagatas) arvatakse, et need, kes surevad vallaliselt, on need, kes kõige rohkem kahetsevad. Seetõttu on kombeks pühendada votiivpilt fiktiivsest ämmast või väljamõeldud naisest ja surnud vallalisest inimesest, kes annab templile õnnitlussõnumi.

Ühel kevadel neelas Hanako tsunami alla ja suri. Öeldakse, et kui matta Yamadera tippu surnud inimese hammas, pääsed nii kiiresti kui võimalik paradiisi. Hanako vanemad ja tema noorem õde Sakura kannavad Hanako hambaid mägitemplisse üles.

Teel kohtab Hanako vanameest, kes müüb kokeshi-nukke. Vanaisa müüdud kokeshi nukkude seas oli ka Hanakokuriga sarnane Kokeshi nukk. Sakural polnud raha, kuid ta suutis kuidagi vanaisaga läbi rääkida ja vastutasuks Sakura juuksenõela eest kingiti talle üheks õhtuks kokeshi nukk, mis nägi välja täpselt nagu tema õde.

Kokeshi-nuku käes hoides jäi Sakura magama. Onee-chan Hanako ilmub tema unenäos ja läheb läände oma ema otsima. Siis kohtan ühte noormeest, kes seal suri. Noormees, kes süütas end 26-aastaselt, et protesteerida puu- ja juurviljaputkas vandaalitseva politsei vastu.

Need kaks rääkisid teineteise riikidest tuhat ja üks ööd ning otsustasid korraldada pulmatseremoonia. Inimesed kogunesid üksteisele rahvuslikke laule laulma ja sellest kujunes meeleolukas pidu.

Sakura eraldati oma vanematest ja magas üksi kokeshi nukuga.

Järgmisel hommikul läheb Sakura vanamehe juurde, kes kokeshi-nukke müüb, et need tagastada, kuid seal pole vanameest ega kokeshi-nukke, on vaid suur koobas. Sakura jättis kokeshi sinna ja lahkus Yamaderast.

Sel ööl näeb Sakura taas und Hanakost. Osutan kirsiõie juuksenõelale, mille kinkisin vanamehele, kes kandis Shiromukut. Kokeshi nukku, mida Sakura eile õhtul käes hoidis, hoiab nüüd õde.

“Tüdruk, kes saab oma naiselt kokeshi nuku, kohtub kindlasti hea naisega.